ma kadusin aina rohkem

Ma kadusin aina rohkem ja rohkem sinna mõtetesse. Sinna nendele maadele mida ei ole olemas. Või kui siis ainult minu mõtete taga kusagil peidus, nimetud ja kohatud kohad mille aadressiks on mõõtmatud mõõted mu silmade taga. Maailm mida pole olemas. Nagu mina, keda pole olemas maailma jaoks.

See ümbritsev maailm muutus aina kaugemaks. Võõramaks. Avarus ei ahistanud aga ma kadusin sinna ikkagist ära. Aina rohkem ja rohkem. Teispoolsuse võlu mida ma saanud eirata. Ei suutnud. Võimatu. Sest kõik seal. Ju täitsa lõpmatu.

Jälle, kaks korda. polegi kaua aega niimoodi olnud. Nägin oma onu öösel unes. Istusime kolmekesi laua ääres Võsu bussipeatusest natuke Nõmme poole, seal selle valgusfoori juures. Laual oli hele laualina, sinised triibud peal nii et tekkisid ruudud. Sina, keda ma täpselt ei tea kes sa olid, istusid teisel pool lauda. Mina onuga teisel pool. Ta küsis, et kas tahan tulla korraks ülesse. Sa noogutasid teiselt poolt, et parem ei oleks minna. Mina aga otsustasin, et soovin lahkuda.

Ja nii siis läkski. Kaks korda kadusin taas. Ning tulin tagasi. Ärgates ei saanud keha taas liigutada. Pärast esimest korda uinusin uuesti. Ning sama asi uuesti. Taas kord polnud minu kord. Nii et see onu, kes mõne kuu eest suri, peab seal teisel pool mind ikka ootama. Minu aeg veel kestab. Kui kaua, mis pärast...

neid uusi alguseid, kui palju sa oled neid teinud? palju, ja rohkme kui isegi ise ju mäletad. kõik on olnud kunagi uus, kogematu. ning leiad ennast jälle sealt, kusagilt teisest kohast. ärkad, uuesti voodist, uuest linnast.

need algused ei ole enam mulle uued. ma olen nendega nii ära harjunud, neid on olnud palju. vanus, mis turjal aina kasvab, harjutab mind ära kõige harjumatuga. kõik uus on ju ainult kogematu vana. kuni hetkeni, kui oled selle kogenud. vaadanud ringi, mõistnud, adunud seda hetke ja kohta. ning oledki seal. võtad seda hetke nagu ta on. avastamisrõõmu ning pelgamatusega. astud uude päeva, uude kohta. ja oledki. lihtsalt seal.

need on need väikesed deemonid. kes käivad nakerdamas su kaela kallal kui sa magad. sa avad silmad, kuid liigutada ei suuda. pea on vasakule, ja need hallid loomad on su avatud kaela kallal. sa ei tunne küll hirmu, kuid keha liigutamatus tekitab angsti. hommikul ärkad ja mõtled, et tegelt ei kuulnudki sa neid samme öösel. toas, korteris ringi käimas. seda nagu ei juhtunudki. kuid see kõik ikka krigiseb su kõrvades.

ma olen juba väsinud sellest jutust et aeg lendab. kuid kõige rohkem olen ma vist väsinud sellest, et ta tõesti lendabki nii kiiresti. sinna, kuhugi, edasi. ja mulle ei meeldi see kiirus. mis hetkeliselt on jube aeglane ju tegelt, kui kokkuvõttes. liiga kiire. oota, palun...
ja pealegi ei olnud see üldse see millest ma tahtsin rääkida. ega kirjutada. ma lihtsalt vaatasin, et ma ei olnud kaua aega siia midagi kirjutanud. aega on palju mööda läinud. ja mis kõik vahe peal on juhtunud. eks need olen rohkem riimidesse pannud. aga vahel tundub, et midagi on ikka puudu. ja ma ei tea, ega oska seletada.
eile lõi kurbus peale kui keegi pidi ära minema. ma ei olnud selle peale enam kaua aega mõelnud. lihtsalt rajad, mis hoomamatult eenduvad. ajas. ja ruumis. ja sellest oligi nii kahju. mitte et ma arvaksin et midagi tuleks. kuid mul on vaja kirjutada. põhjust. ja teda ei huvita see üldse. või eriti üldse. ja miks mul seda vaja on. miks teha oma elu alati nii raskeks, kui võiks olla kerge? ajan alati taga neid päikesekiiri mida ma kätte ei saa. soojendavad hetke, kuid kaovad. ja aeg, see vana lirva, jätab mind ikka külmaks ja üksinda. aprilli lõpuks avaldan raamatu. panen plaani paika. ja nii saab olema.

ja need õhtud tulevad ikka teineteise järgi. isegi siis, kui sa neid ise ei loe. ega pane üldsegist tähele. aga nad tulevad. vaikselt, kuid kindlalt, kuuled kuida järgmine väike nael lüüakse su kirstu kinni. toks. toks. märkamatult. aga seal nad on. löövad. tasa. tahaks hoida kellestki kinni. kellega neid lööke oodata. kas see on liiga palju küsitud?

tuim. ja väsinud. lihtsalt tuimalt väsinud vist. ma ei tunne midagi. ja mida ma kirjutan, sellestki on tunne läinud. temaga ikka suhtlen. kirjutame. millal muusa lõppeb ära? millal pole muusa enam muusa. ma ei tea. ja kust krt uus leida. vaja. kohe. aga ma olen väsinud. ma ei naerata. tunnen, kuidas iga päevaga kasvan rohkem ja rohkem. kinni. see nägu mu ees. ei naerata. ja terve õhtu olen kuulanud Gnossienne no.1. hea lugu. vist nüüd on head ööd aeg.